aklimatiseerumise

Aklimatiseerumine ehk aklimatiseerumine on organismi võime kohaneda uute ilmastikutingimustega. See hõlmab füsioloogilisi ning mõnikord käitumuslikke muutusi, mis võimaldavad normaalset funktsioneerimist ning vähendavad haigussümptomite või ületöötamise riski uues kliimas. Aklimatiseerumine on ajutine kohanemine, mitte geneetiline adaptatsioon, ning erineb püsivast adaptatsioonist, mis tuleneb pikaajalises evolutsioonis toimuvast.

Protsess võib toimuda erinevates kontekstides: kõrge temperatuur ja niiskus, külm, kuivus või kõrgus (hapnikuvaegus). Kõige tuntumad näited on aklimatiseerumine kõrgusel ja kuumas kliimas. Protsess on sageli aeglane ning võib võtta nädalaid või kuid, sõltuvalt vanusest, tervisest ja varasemast kokkupuutest.

Peamised mehhanismid hõlmavad hingamissüsteemi, südame-veresoonkonna süsteemi ja ainevahetuse kohandumist. Kõrgusel tekib esialgu suurenenud ventilatsioon, mis parandab hapnikuvõttu; hiljem võivad toimuda vereloome muutused (erütrotsüütide arvu suurenemine) ja plasma mahu suurenemine. Kuumuses tekib paremad termoreguleerimise mehhanismid, nagu varajane higistamine ja plasma mahu suurenemine, mis aitab säilitada kehatemperatuuri. Külmas kohanemine hõlmab soojusülekande ja verevoolu regulatsiooni paranemist.

Aklimatiseerumine on üldjuhul pöörduv; kui inimene naaseb varasemale kliimale, muutused taanduvad järk-järgult. Praktikas on aklimatiseerumine oluline sportlastele, mägimatkajatele, lennundus- ja tööohutuse valdkonna inimestele, kes peavad toime tulema erinevate kliimatingimustega.