Üldnarkoos

Üldnarkoos (üldnarkoos) on kontrollitav anesteesiaprotseduur, mille käigus saavutatakse teadvusetus, valuaistingute puudumine, amneesia ja lihasrelaksatsioon operatsiooni ajal. Protseduur viiakse läbi anesteesioloogi juhendamisel ning see võib hõlmata nii intravenoosseid kui ka inhalatsiooni anesteetikume.

Induktsioon ja hooldus: Induktsiooniks kasutatakse sageli intravenoosseid aineid, näiteks propofol, etomidaat või tiopentaal. Hoolduse ajal kasutatakse inhalatsioonianesteetikume (sevofluraan, desfluraan, isofluraan) koos analgeesiaga (opioidid nagu fentanüül või sufentüül) ning vajadusel lihasrelaksante (rocuronium, vecuronium).

Monitooring ja hingamisteed: Operatsiooni ajal jälgitakse vererõhku, südame löögisagedust, hapnikutaset, kapnograafiat, temperatuuri ja uriinieritumist. Kasutatakse endotrahaalset intubatsiooni või alternatiivset hingamisteed ning vajadusel tagatakse hingamisteede ja ventilatsiooni kontroll.

Riskid ja ohutus: Üldnarkoos on üldiselt ohutu, kuid kaasnevad riskid hõlmavad hingamisteede depressiooni, hüpotensiooni, bradükardiat, postoperatiivset iivelduse ja oksendamist ning harva malige hüpertermia. Ennetus ja ohutusnõuded hõlmavad põhjalikku eelset hindamist, haiguste juhtimist ning sobiva anesteetikumi ja manustamisviisi valikut.

Taastumine ja järelevalve: Pärast operatsiooni lõpetatakse anesteetikumide manustamine ning patsient ärkab. Taastumine hõlmab hingamisteede kaitset ja stabiliseerumist enne extubatsiooni ning liikumisvabaduse saavutamist. Järelhooldus järgneb tavapärasele postoperatiivsele hooldusele seismiseks.

Alternatiivid: mõnel juhul võib kasutada regionaalset (spinaal- või epiduraalanesteesia) või monitoorseid sedatsiooni põhiseid protseduure, mis võimaldavad teadvuse säilimist operatsiooni ajal või vältida üldnarkoosi vajadust.