depressiooni

Depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustab püsiv või korduv madal meeleolu ning huvi ja naudingu kadumine. Sümptomiteks võivad olla väsimus, energiapuudus, une- ja söömisrütmi muutused, raskused keskendumisel ning madal enesehinnang. See ei ole pelk lühiaegne kurbus, vaid haigus, mis mõjutab igapäevast toimetulekut, suhteid ja töövõimet.

Selle diagnoosimiseks tehakse kliiniline hindamine. DSM-5 või ICD-10 kriteeriumide järgi peab vähemalt kahe nädala jooksul ilmnenud simptomite grupp põhjustama märkimisväärset funktsioonihäiret. Tavaliselt peab esinema viis järgmisest sümptomitest, millest üks peab olema meeleolu või huvi vähenemine: depressiivne meeleolu, huvi või naudingu kadumine, muutused une- või söögiisus, väsimus, enesehinnangu langus, raskused keskendumisel või mõtted enesetapust.

Etioloogia hõlmab geneetika, bioloogilised mehhanismid ja keskkonnamõjud. Riskitegurid hõlmavad varasemat depressiooni, perehaiguste esinemist, kroonilisi haigusi, stressi, alkoholi või narkootide tarvitamist ning soolist erinevust (naised risk).

Ravi põhieesmärk on sümptomite leevendamine ja funktsiooni taastamine. Tõhusad lahendused on kombineeritud: psühhoteraapia (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia) ja farmakoteraapia (SSRI-d või SNRI-d). Mõnel juhul kasutatakse elektrokonvulsioonravi. Oluline on lisaks elustiil, uni, liikumine ja stressijuhtimine.

Prognoos ja epidemioloogia: depressioon on levinud haigus; elu jooksul kogenud umbes 5–10% täiskasvanutest. Varane diagnoos ja järjepidev ravi suurendavad paranemise võimalusi ning vähendavad kordumise riski. Haigus võib olla krooniline ja korduv, kuid enamik inimesi paraneb ravi abil. Kui tekivad enesetapumõtted, otsige viivitamatult abi.