verehüüvete

Verehüüved ehk trombid on veresoonte või südame sees tekkinud vere hüübimisprotsessi käigus moodustunud tihked massid. Need võivad blokeerida verevoolu või liikuda vereringes ning tekitada embooliat, mis võib lõppeda eluohtlike tüsistustega.

Verehüüvete tekkemehhanism jaguneb peamiselt kaheks vormiks: arteriaalne tromb ja veeni tromb. Arteriaalset trombi seostatakse sageli endoteeli vigastuse, kõrgendatud trombotsüütide aktiivsuse ja kiire verevooluga ning need on sagedased südameinfarkti ja insuldi põhjustajad. Veenitrombid tekivad tavaliselt aeglases verevoolus ja endoteeli kahjustuse koosmõjus; riskifaktorid hõlmavad pikaajalist liikumatus, operatsioonijärgne puhkus, rasedus ja sünnitus, rasvumine, suitsetamine, vähk ning geneetilised hüübimishäired nagu proteiin C või S defitsiit või antitrombiin III puudus.

Kliinilised ilmingud sõltuvad trombi asukohast. DVT ehk süvaveenitrombi puhul on tavapärased sümptomid jalal turse ja valu; PE ehk kopsuemboolia avaldub äkilise õhupuuduse, rinnavalu ja võimalikult köha või verehaigusega. Arteriaalse trombi nähud võivad olla äkilised südameinfarkti või insulti sarnaselt sümptomid.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel koos kuvamismeetoditega: doppler-ultraheli veenide kontrolliks, D-dimeeri vereanalüüs ning vajadusel CT- või MRI-angiograafia arteriaalse trombi kaasamisel. Ravi keskendub verehüüvete vähendamisele ja tüsistuste ennetamisele ning hõlmab antikoagulante (DOACid või varfariin), vajadusel trombolüüsi ja mõnel juhul mehaanilist trombektomiat. Ennetus sisaldab riskide vähendamist, liikumist, kompressioonisukade kasutamist ja provokatiivsete tegurite korral ennetusdooside ravi.