vedelikupuudus

Vedelikupuudus ehk dehüdratsioon on keha vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häire, mille põhjuseks on vedeliku kaotuse suurem maht võrreldes selle tarbimisega. Põhjused hõlmavad liiga vähest vedeliku tarbimist, suurenenud vedeliku kaotust (suur higistamine kuumal ajal või füüsilise koormuse puhul), kõhulahtisust, oksendamist, palavikku, diureetikumide kasutamist ning mõne haiguse tõttu suurenenud vedeliku kadu. Riskirühmad on väikelapsed ja imikud, eakad ning krooniliste haigustega inimesed; dehüdratsioon võib raskesti progresseeruda eriti nende puhul.

Sümptomid sõltuvad dehüdratsiooni raskusest. Kerge dehüdratsiooniga võivad kaasneda janu, suu kuivus ja vähene urineerimine. Mõõduka dehüdratsiooniga lisanduvad väsimus, peapööritus ning tume uriin. Raske dehüdratsioon võib põhjustada sagedast südame löögisageduse tõusu, vererõhu langust, segasust või teadvuseteadvuse muutusi.

Diagnoos põhineb kliinilisel hinnangul; vajadusel kontrollitakse vere elektrolüütide taset ja neerufunktsiooni ning jälgitakse vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu. Ravi sõltub raskusest. Kerge kuni mõõduka dehüdratsiooni puhul kasutatakse suukaudset rehidratatsioonilahust (ORS) ning vedeliku väikeste koguste kaupa joomist. Raske dehüdratsioon nõuab haiglaravi ja intravenoosset vedelike asendust (näiteks soolalahus). Toitumine jätkub vastavalt vanusele ja haigustele ning alkoholi ja liigse magustatud joogi tarbimine tuleks vältida. Ennetus hõlmab piisava vedeliku tarbimist igapäevaselt ning suurenenud vajaduste ajal (kuum ilm, haigused, treening). ORS võib vajadusel olla kasulik vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu taastamisel.