löögisageduse

Löögisagedus ehk pulss on südame ühe kokkutõmbe ajal täheldatavate löökide arv minutis. Seda mõõdetakse tavaliselt üksuste bpm (beats per minute). Löögisagedus peegeldab südame töökoormust ja autonoomse närvisüsteemi seisundit ning on oluline näitaja üldises tervises ning füüsilises vormis.

Puhkeolekus on normaalsed väärtused täiskasvanutel tavaliselt umbes 60–100 lööki minutis. Treenitud sportlastel võib puhke pulss olla madalam, sageli 40–60 bpm. Väikeste sisemiste ja väliste tegurite ning vanuse varieerumise tõttu võivad normi piirid erineda.

Mõõtmine toimub tavaliselt puhkeolekus või intensiivse koormuse lõpetamisel. Puhtalt käeulatuses võib pulssi palpatsiooniga mõõta randmel või kaelas; täpsema tulemuse saab elektrooniliste või meditsiiniliste pulsimõõturite ning vajadusel EKG abil. Oluline on mõõtmise järjepidevus: enesekindel asend, rahulik hingamine ja vähemalt 5–10 minutit rahulikus olekus.

Faktorid, mis mõjutavad löögisagedust, hõlmavad kehalist koormust, emotsionaalset stressi, palavikku, haigust, dehüdratsiooni, kofeiini või alkoholi tarvitamist ning teatud ravimeid. vanus ja soolised erinevused võivad samuti mängida rolli.

Koormuse mõttes tõuseb pulss intensiivse treeningu ajal; maksimaalne teoreetiline pulss arvutatakse sageli valemiga 220−vanus. Sihtpulssi tsoonid (nt 50–85% maksimaalsest pulss) kasutatakse treeningu planeerimisel vastavalt eesmärkidele, nagu vastupidavuse arendamine või rasvade põletamine.

Kui löögisagedus on puhkeolekus püsivalt järsult kõrge või madal, võib see viidata terviseprobleemile ja vajada arstlikku hinnangut. Pidev kõrvalekalle normaalväärtustest võib nõuda täpsemat uurimist.