vaktsineerimis

Vaktsineerimine ehk immuniseerimine on protsess, mille käigus antakse organismile vaktsiin, et tekitada immuunsus teatud patogeenide vastu. Vaktsiinid võivad sisaldada nõrgestatud või inaktiveeritud viirusi või baktereid, nende osi või sünteetilisi komponente, mis ergutavad immuunsüsteemi ja loovad spetsiifilise vastuse ilma haiguse raskete sümptomiteta.

Vaktsiinide arendamine ja kasutus ulatub 18. sajandi lõppu; varaseimad edukad rakendused aitasid vähendada surmade ja haiguste hulka. Tänapäeval on saadaval eri tüüpi vaktsiinid: elusad attenueeritud vaktsiinid, inaktiveeritud vaktsiinid, subühikvaktsiinid, rekombinantsvaktsiinid ning mRNA- ja DNA-vaktsiinid ning vektorvaktsiinid. Iga tüüp sobib erinevale haigusele.

Toimemehhanism: vaktsiinid julgustavad keha tootma antikehi ja immuunrakke, mis tunnevad patogeeni ja on valmis sellele vastu astuma. Immuunsus võib püsida mitu aastat või eluaeg, sõltuvalt vaktsiini tüübist ja haigusest. Täpne kestus ja kaitse ulatus võivad erineda.

Eesmärk ja mõju: laialdane vaktsineerimine vähendab haiguste esinemist, tüsistusi, surma ja haiglaravi koormust ning aitab kaitsta haavatavaid rühmi. Riiklikud vaktsineerimisprogrammid ning rahvusvaheline koostöö suurendavad populatsiooni immuniseerimist ning haiguste kontrolli või likvideerimise edasiminekut.

Turvalisus ja järelvalve: vaktsiinidel on üldiselt kõrge ohutuse profiil; kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja ajutised. Rasked reaktsioonid on haruldased. Järelevalve hõlmab riiklikke ja rahvusvahelisi süsteeme ning uuringuid, ning riskide ja kasu hindamine on pidev.