sünteetilisi

Sünteetilised ained ehk sünteetilised ühendid on ained, mis on loodud inimese keemilise sünteesi teel ning mida looduses esineb harva või mitte üldse. Need võivad olla lihtsad või keerukad molekulid, samuti polümeerid ja materjalid, nagu plastid ja kiud. Sünteetilised ained erinevad looduslikest peamiselt päritolult ning neid sageli kavandatakse kindlate omaduste, nagu stabiilsus, lahustuvus või koostöötingimused, saavutamiseks.

Ajaloost: 19. sajandi lõpus tegi Friedrich Wöhler uurea sünteesi läbi, mis tähistas olulist murdekohta keemias. 20. sajandil sai tööstuslikult võimalik polümeeride ja paljude ravimite tootmine; see tõi kaasa suuri tehnoloogilisi ja majanduslikke muutusi ühiskondlike ning tööstuslike süsteemide jaoks.

Rakendused: sünteetilisi ühendeid kasutatakse ravimites, plastides, kiududes, värvides, lõhna- ja maitseainetes ning pestitsiidides. Semisünteetilised ühendid ühendavad loodustoodete struktuuri või omadused sünteesitud komponentidega, pakkudes sageli uusi funktsionaalseid võimalusi.

Keskkond ja ohutus: sünteetilised ained võivad püsida keskkonnas ja mõnel juhul olla ohtlikud inimeste tervisele või ökosüsteemidele. Seetõttu kehtivad rangemad riskihindamised ja reguleerivad raamid, näiteks Euroopa Liidus REACH. Arendatakse rohelist keemiat ja jätkusuutlikke sünteesimeetodeid ning taaskasutust.

Tendentsid: rõhk on säästlikul lähteainetel, uutel katalüsaatoritel ning biokatalüüsil, et vähendada ökoloogilist jalajälge ja suurendada tõhusust. Sünteetiliste ainete arendamine püsib oluline osa materjaliteadusest ja ravimitööstusest.