sünteetilised

Sünteetilised tähistavad esemeid või aineid, mida on loodud inimeste poolt kunstliku sünteesi teel, mitte looduses toimuvate protsesside käigus. Süntees hõlmab keemiliste ja tehniliste meetodite kasutamist, mille käigus ühendatakse või muudetakse algmaterjale uute omadustega ühendid või materjalid. Sünteetiliste toodete kasutusala on lai ning need võivad pakkuda suuremat kontrolli omaduste üle ja laiemat tootmisvõimsust.

Peamised alaliigid on sünteetilised kemikaalid ja sünteetilised materjalid. Sünteetilised kemikaalid võivad olla lihtsad või keerulised molekulid, mida looduses esinevad vähem või üldse mitte. Sünteetilised materjalid hõlmavad polümeere (näiteks polüetüleen ja polüvinüülkloriid), sünteetilisi kiude (nylon, polyester) ning plast- ja komposiitmaterjale.

Kasutusvaldkonnad on laiad: tööstus ja pakendamine, ehitus, transport, meditsiin ja farmaatsia, energeetika ning erinevad tarbija- ja tööstustooted. Sünteetiliste lahenduste eelised hõlmavad standardiseeritud omadusi, suuremat tootmismahtu ja kuluefektiivsust. Puudused hõlmavad keskkonnamõju, jäätmete tekkimist ja võimalikku terviseriski, kui ained ei ole õigesti töödeldud või reguleeritud. Regulatsioonid, näiteks Euroopa Liidu REACH ja teised ohutusstandardid, püüavad vähendada kahjulikku mõju ning tagada ohutusandmete kättesaadavuse.

Ajalugu: sünteetiliste materjalide arendamine sai hoogu 19. ja 20. sajandil; varased näited hõlmasid bakeliiti (1909). Järgnesid nylon ja polüester 20. sajandi keskpaigas ning need muutsid tööstust ja tarbimist.