vaktsiini

Vaktsiin on bio­loogiline preparaat, mille eesmärk on tekitada organismis pikaaegne immuunsus kindla haiguse vastu, ilma et inimene peaks haiguse tõelise vormi läbima. Vaktsiinid võivad sisaldada elus attenueeritud patogeene, inaktiveeritud patogeene, patogeenide osi või nende geneetilist materjali, mis stimuleerib immuunsüsteemi tootma spetsiifilisi antikehi ja mälu B‑ ning T‑rakke.

Vaktsiinid toimivad, treenides immuunsüsteemi tundma haiguse ohud ja kiiresti reageerima, kui tegelik haigus peaks kord tekkima. See kiirendab ja tugevdab vastust ning loob kehas vastupanu, mis vähendab haigusetekitajale fulminantset mõju ja aitab hoida ülejäänud inimeste tervist. Kaasaegne immuniseerimine aitab kaasa ka koguharidale ehk herd immunity.

Tüübid ja näited: elus attenueeritud vaktsiinid (nt MMR-kombineeritud vaktsiin leetrite, mumpsi ja punetiste vastu), inaktiveeritud vaktsiinid (nt poliomüeliidi inaktiveeritud vaktsiin), subuniti või rekombinantvaktsiinid (nt hepatiidi B, HPV), toksiidvaktsiinid (difteeria ja tetanus), konjugeeritud vaktsiinid (Haemophilus influenzae tüüp b, pneumokokk), ning viimastel aastatel laialt levinud mRNA‑ ja viirusvektorvaktsiinid (nt paljud COVID‑19 vaktsiinid). Vaktsiinide koostis ja manustamisviis võivad erineda, kuid kõigi eesmärk on sama: pakkuda kaitset haiguse vastu minimaalsete riskidega.

Ohutus ja järelvalve on tihedad: vaktsiinid läbivad ulatuslikud kliinilised uuringud ning neid reguleerivad riiklikud ja rahvusvahelised asutused. Pärast kasutusele võttu jälgitakse kõrvaltoimeid ja ohutust, ning üldiselt on kõrvaltoimed kerge ja ajutine.

Väärtuslik mõju avalikus tervises ilmnes ajalooliselt: esimesed vaktsiinid ja vaktsineerimiskavade rakendamine on toonud haiguse leviku vähenemise ja elukvaliteedi paranemise ning on võimaldanud paljude tõrjutud haiguste likvideerimist või märkimisväärset kontrolli all hoidmist. Vaktsiinid jäävad oluliseks tööriistaks nakkushaiguste ennetamisel ning haiguste mõju vähendamisel ühiskonnas.