Vaktsiinide

Vaktsiinid on bioloogilised preparaadid, mis stimuleerivad immuunsüsteemi arendama kaitse haiguste põhjustajate vastu, näiteks viiruste või bakterite vastu, ilma et inimene peaks haigestuma. Enamik vaktsiinidest sisaldab nõrgestatud või inaktiveeritud patogeene, nende osi või sünteetilisi molekule, mis õpetavad keha ära tundma ja võitlema vastuvõetavate infektsioonide vastu.

Vaktsiinide tüübid hõlmavad inaktiivseid või elutähtsalt nõrgestatud patogeene, subühik-vaktsiinid, samuti mRNA- ja DNA-vaktsiinid ning vektor-vaktsiinid. Nad võivad stimuleerida immuunsust nii humoraalse kui ka rakulise kaitse kaudu, tekitades immuunsuse mälupildi, mis võimaldab organismil haigusetekitajat kiiresti ja tõhusamalt rünnata tulevaste sissetungide korral.

Ajalugu ja mõju on märkimisväärsed. Esimesed laialdaselt kasutatavad vaktsiinid seostuvad tuulerõugete vastu seadetega ning 18. sajandi lõpus alustati laiemat vaktsineerimist. Kaasaegne vaktsineerimine on toetanud haiguste vähendamist, eraldades nadete ning mõnel juhul tõrjudes haigused välja või osaliselt elimineerides (nt polio ja lepraa laialdane kontroll). Uuendused, nagu mRNA-vaktsiinid, on viinud kiiremate ja paindlikumate lähenemisteni.

Turvalisus ja reguleerimine põhinevad ulatuslikul uuringutel ja järelevalvel pärast lubamist. Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged, näiteks süstekohane valulikkus või palavik, kuid harva võivad esineda tõsised kõrvaltoimed. Vaktsiinide kättesaadavus ja jaotamine mõjutab elanikkonna tervist ning on tihedalt seotud eetiliste, majanduslike ja sotsiaalsete kaalutlustega, sealhulgas prioriteetsete rühmade kaitsmisega ja globaalsetaaves jagamisega.