immuniseerimist

Immuniseerimist ehk vaktsineerimise teel immuunsuse tekitamist teostatakse eesmärgiga ennetada nakkushaigusi. Vaktsiinid võivad sisaldada viiruse või bakteri osi, nõrgestatud või inaktiveeritud organisme ning mõnikord sünteetilisi valgustruktuure; need stimuleerivad immunsüsteemi tootma antikehi ja mälu, mis võimaldab tulevikus haigust kiiresti ja tõhusalt ära tunda ja neutraliseerida.

Eesmärk on vähendada haigusjuhtude arvu, tüsistusi ja surma ning suurendada kogukonna immuunsust ehk nii-öeldud kollektiivset immuunsust. Immuniseerimise laialdane rakendamine aitab katkestada haiguste leviku ning vähendab vajadust meditsiinilise abi järele.

Vaktsiinide tüüpe on mitmesuguseid: elusvaktsiinid, inaktiivse viiruse või bakteri sisaldavad vaktsiinid, subühikvaktsiinid ning nukleiinhappepõhised vaktsiinid (nt DNA/RNA vaktsiinid). Vaktsineerimiskavade eesmärk on tagada optimaalse kaitse tekitamine vanusega kohandatud ajastusega ning korduvvaktsineerimistega säilitada immuunsus.

Turvalisus on immuniseerimise keskmes: vaktsiinid on üldiselt väga ohutud ning tõsised kõrvaltoimed on haruldased. Enamasti tekivad kerged kõrvaltoimed, nagu valu süstekohas või lühiajaline palavik. Enne vaktsiini manustamist hinnatakse vastunäidustusi, näiteks tõsiseid allergilisi reaktsioone või teatud terviseseisundeid; arstid annavad nõu vaktsineerimise sobivuse kohta.

Rahvuslikud immuniseerimisprogrammid ning WHO ja kohalike ametkondade järelvalve tagavad vaktsiinide kvaliteedi, kättesaadavuse ja ohutuse. Immuniseerimine on üks tõhusamaid vahendeid nakkushaiguste ennetamiseks ning populaarse tervise edendamiseks.