siirdusetõrjutus

Siirdusetõrjutus on doonororgani või -kudede immuunsuse vastus, milles doonorimaterjali vastu tekivad antikehad ja/või T-raku reaktsioonid, mille tulemusena siirdatud organi funktsioon halveneb või see ebaõnnestub.

Tüübid ja aeg: hyperakuutne tõrjutus tekib sageli kohe või esimestel tundidel pärast siirdamist; äge tõrjutus avaldub tavaliselt nädalate kuni kuude jooksul; krooniline tõrjutus edeneb pikema aja jooksul, sageli kuude või aastate jooksul. Hyperakuutte iseloomustab preformeeritud antikehade poolt põhjustatud vaskulaarne kahjustus ja tromboos; äge tõrjutus võib olla T-raku vahendatud ja/või antibody-mediated (AMR); krooniline tõrjutus seisneb tavaliselt sidekoe proliferatsioonis ja organi funktsiooni püsivas languses.

Põhjused ja mehhanismid: peamised alloantigeenid on HLA-molekulid. Sensitiseeritus, varasemad siirdamised või transfusioonid suurendavad riski. Hyperakuutne tõrjutus tekib preformeeritud antikehade ja komplementi aktiveerumise tagajärjel; äge tõrjutus hõlmab T-rakkude ja/või antikehade vahendatud kahjustust; krooniline tõrjutus tekib pikaajalise subkliinilise või kroonilise inflamaatsiooni tulemusena.

Kliinilised ilmingud ja diagnoos: sümptomid sõltuvad siirdatud organist (nt neerus kreatiniini tõus, maksas bilirubiin ja kolestaatilised muutused, südametöös muutused). Diagnoos põhineb kliinilisel hinnangul koos organi biopsia tulemustega ning immunoloogiliste testide, sealhulgas donor-spetsiifiliste antikehade (DSA) ja immunoloogilise jälgimise abil.

Ravi ja ennetus: ravi keskendub immunosuppressiooni suurendamisele. Ägeda tõrjutuse korral kasutatakse tavaliselt kõrgedoosi kortikosteroide ning vajadusel anti-thymocyte globulin, rituximab, plasmapereesi ja IVIG-i; kroonilise tõrjutuse korral võib olla vajalik pikaajaline lisain immunosuppression. Ennetus hõlmab HLA sobivust, esmase ja hooldus-immunosuppiooni optimeerimist ning patsiendi ravimi järgimise järjepidevat jälgimist.

Prognoos: akuutne tõrjutus on sageli ravitav, kuid krooniline tõrjutus võib viia siirdetoimingu püsiva languseni ning vajaduseni retsipientuuri järele. Siirdusetõrjutus on organispetsiifiline probleem: selle edukas juhtimine suurendab siirdova funktsiooni säilimise võimalust.