päikesevalgusest

Päikesevalgus on Päikesest kiirgav elektromagnetiline kiirgus, mis jõuab Maale ning sisaldab peamiselt nähtavat valgust koos osaga ultraviolett- ja infrapunakiirgusest. See on oluline Maa energiavoo ja elutegevuse allikas ning mõjutab kliimat, ökosüsteeme ning inimeste igapäevaelu.

Spekter jaguneb UV-, nähtava ja infrapuna kiirguse vahel. Päikese konstant Maale atmosfääri kohal on umbes 1361 W/m^2; pinnale jõudes varieerub see oluliselt olenevalt ilmast ja geograafilisest asukohast, kuid keskmine koormus on umbes 1000 W/m^2. Fotosüntees kasutab nähtava valguse osa 400–700 nm, mida nimetatakse PAR-iks (photosynthetically active radiation).

Päikesevalgus tekitab diurnalset ja aastaaegset muutust: päevavalguse pikkus ja valgusnurk sõltuvad Maa telje kalduvusest ja aastaajast. Need muutused mõjutavad temperatuuri, kliimat ja ökosüsteeme ning on olulised ka hoonete energiakasutuse ja arhitektuuri planeerimisel.

Bioloogiline tähtsus: inimese nahk sünteesib D-vitamiini päikesevalguse toimel ning valgus reguleerib tsirkadiaalseid rütme. Taimed ja mikroorganismid kasutavad PAR-i fotosünteesiks, mis annab ökosüsteemidele olulise energiavoo.

Kasutus ja tehnoloogia: päikeseenergia kogutakse fotogalvaanikaga ja kasutusvalmis kujul soojusenergia kaudu; päevavalgus optimeerib arhitektuuri, vähendades kunstliku valgustuse ja energiakulu vajadust. Päikesevalgus mängib olulist rolli ka taristute ja elukvaliteedi loomisel.

Mõõtmine ja ohutus: UV-kiirgus hinnatakse UV-indeksiga; UV-A ja UV-B võivad põhjustada naha ja silmade kahjustusi, UV-C on peamiselt atmosfääri filtreeritud. Kaitsemeetmed hõlmavad päikesekaitsekreeme, kaitseprille ja riietust.

---