päevavalgus

Päevavalgus on ruumide loomulik valgustatus päevavalgel, mis tuleb päikesest ja taevast ning võib olla otsene või hajutatud. Seda mõistet kasutatakse laialdaselt arhitektuuris ja sisekujunduses valguslahenduste ning energiasäästlike kasutusvõimaluste kirjeldamiseks. Päevavalgust peetakse oluliseks teguriks ruumide nähtava mugavuse, semestrilise loomuliku valgustuse ja energiakulude tasakaalustamisel.

Päevavalgust disainitakse selle maksimeerimiseks, et ruum oleks valgustatud võimalikult looduslikult, samal ajal vähendades kunstlikku valgustust ja soojuskoormust. Peamised strateegiad hõlmavad ruumi orientatsiooni ja akende paigutust, akende suuruse ja profiili kavandamist, kvaliteetse energiasäästliku klaasi kasutamist, katuseaknaid (skylights) ning peegeldavate sisepindade vali­mist. Lisaks kasutatakse varjutusvahendeid ja valgustuse kontrolli, et vältida liigset sära ja ülekuumenemist ning tagada mugavus erinevatel aastaajal.

Mõõtmine ja kavandamine: päevavalgust hinnatakse päevavalgusteguri (DF) abil, mis võrdleb ruumi sisendatud valguse taset välisvalgusega ning aitab hinnata valgustatuse taset. Kavandamisel tehakse valgussoovituste ja simulatsioonide põhjal otsuseid ning järgitud võivad olla Eesti ja Euroopa Liidu ehitus- ning energiatõhususe standardid, mis sätestavad minimaalsete päevavalgustuse nõuded eluruumides ja tööruumides.

Eelised ja väljakutsed: päevavalgusel on potentsiaal suurendada energiakindlust, vähendada kunstliku valgustuse vajadust ja parandada kasutajate visuaalset mugavust ning tervist. Väljakutsed hõlmavad sära ja heleduse juhtimist, otsese päikese tõttu tekkivat ülekuumenemist ning hooajalist varieeruvust; vajalik on hoolikas kavandamine ja haldus.