Päikesevalgus

Päikesevalgus on elektromagnetiline kiirgus, mis pärineb Päikeselt ja jõuab Maa atmosfääri ning seda edasi pinnale. See sisaldab peamiselt nähtavat valgust ning lisaks ultraviolett- ja infrapunakiirgust ning kogu spektri laiemat osa.

Valgus liigub tavaliselt kahes vormis: otsene päikesevalgus ja hajutatud valgus. Otsene valgus tuleb Päikeselt lahknemata ning on tugevama intensiivsusega tavaliselt selgel ajal. Hajutatud valgus tekib atmosfääris toimuvate hajumiste ja pilvede tõttu ning on pehmem ja ühtlasem. Atmosfäär neelab osa kiirgust ning hajutab teist osa, UV-kiirgus neeldub suurel määral osooni poolt; Rayleighi hajumine põhjustab taeva sinise värvi ja mõjutab pinnale jõudva valguse spektrit.

Päikesevalguse hulk Maa pinnal varieerub sõltuvalt päikesekõrgusest, aastaajast, laiuskraadist ja ilmast. Topelt näitaja: Päikese.jvmaki – umbes 1361 W/m^2 koordinaattoas (top of atmosphere). Maapinnal, selge taeva all, on väärtused ligikaudu 1000 W/m^2, kuid pilvisuse ja sattumisnurga tõttu võivad need olla märkimisväärselt madalamad.

Päikesevalgusel on oluline bioloogiline ja ökoloogiline mõju: fotosüntees taimedes ja mYrgi toiduahelas, D-vitamiini süntees nahas ning ööpäevane rütm, mis sõltub päevavalgusest. Liigne UV-kiirgus võib põhjustada nahakahjustusi ning silma kahjustusi.

Kasutuslikult on päikesevalgus peamine allikas taastuvat energiat, mida kasutatakse päikesepaneelides elektrienergiaks ja päikesekütmisel soojusenergia saamiseks. Samuti mõjutab see arhitektuuri, valgustust ja planeerimist.