Päikesevalguse

Päikesevalgus on nähtava valguse ning osaliselt ultraviolett- ja infrapunakiirguse kogum, mida eraldab Päike ja mis jõuab Maa pinnale. See sisaldab kogu nähtava spektri (ligikaudu 380–740 nanomeetrit) ning selle täpne koostis sõltub Päikesest, ilmast ja atmosfääri filtritest. Atmosfääri tõttu on maale jõudev valgus sageli difundeeritud ning selle värv ja intensiivsus muutuvad ajast ja tingimustest sõltuvalt.

Füüsikalised omadused: Maale jõudes on otsese Päikesevalguse energiahulk umbes 1000 W/m^2. Valgustuse tase luksustes võib otsese valguse korral olla ligikaudu 100 000 lux, hajutatud valguses aga märkimisväärselt madalam. Päikese spekter sarnaselt musta keha kiirgusele on umbes 5778 kelvini temperatuuriga; atmosfäär ja muud tegurid mõjutavad aga spektriaalset jaotust ning värvimuutust kogu päeva jooksul.

Bioloogiline ja ökoloogiline mõju: Päikesevalgus on oluline fotosünteesile ning taimede energiavarustusele. Inimesel mõjub see nägemisele, une- ja hormoonrütmidele ning D-vitamiini sünteesile nahas. Liigne ultraviolettkiirgus võib aga nahka ja silmi kahjustada ning suurendada riske, seetõttu on vajadusel vajalik päikesekaitse ja silmade kaitse.

Kasutus ja tähtsus: Päikesevalgus on peamine allikas taastuvenergia tehnoloogiatele, kus päikesepaneelid muundavad kiirguse elektrienergiaks. Arhitektuuris kasutatakse päevavalgust (daylighting) ruumide valgustamiseks, mis parandab energiatõhusust ja inimese heaolu. Päikesevalgus mängib samuti olulist rolli kultuurilises ja ajalises mõttes, näiteks päevavalguse ja ööpäevase rütmi kujundamisel.