infrapunakiirgusest

Infrapunakiirgus ehk infrapunakiirgus on elektromagnetilise spektri osa, mille lainepikkused jäävad umbes 700 nanomeetrist mitme millimeetrini. Infrapunakiirgus tekib peamiselt keha termilise kiirgusena ning kõik objektid, mille temperatuur on üle absoluutse nulli, kiirgab seda. Infrapunakiirgus ei ole nähtav inimese silmale, kuid seda saab mõõta spetsiaalsete sensoritega ja kujutada termilisel pildil.

Infrapunakiirgus jaguneb tavaliselt kolme suurde rühma: lähedus-infrapuna (NIR) umbes 0,75–1,5 mikromeetrit, keskmine infrapuna (MIR) umbes 1,5–5 mikromeetrit ning kauge infrapuna (FIR) umbes 5–1000 mikromeetrit. Nende vahemike vahel esinevad erinevad materjalid ja keskkonnatingimused, mis määravad kiirguse lähenemise ja detekteerimise viisi. Infrapunakiirgust eraldavad ja kasutavad erinevad seadmed: fotodetektorid ja bolomeetrid, termilised kaamerad ning spetsiaalsed sensorid, mis võimaldavad näha temperatuurierinevusi isegi pimedas.

Peamised rakendused hõlmavad termilist pildistamist ja öövaatlust, eriseadmete kontrolli ja kvaliteedihaarde tööstuses, distantse observatsiooni ja meteoroloogiat, meditsiini ning teaduslike uuringute valdkondi, kus on oluline keha temperatuur ja kiirgus. Infraredspectraalseid uuringuid kasutatakse ka materjalide omaduste ja kihiliste struktuuride uurimisel, kuna erinevad ained neelavad või kiirgevad IR-kiirgust erinevatel lainepikkustel.

Ajalugu: infrapunakiirguse avastas William Herschel 1800. ta katsetas valguse spektrit ja leidis, et punase serva kohal asuv piirkond kiirgas kõige rohkem soojust, mida ta nimetas infrapunakiirguseks. Infrapunakiirguse mõistmise ja tehnoloogilise rakendamise areng on võimaldanud kaasaegseid termilisi pildistamis- ja kaugseiretehnoloogiaid. Turvalisus: pikaajalisel või tugeva IR-kiirguse kokkupuutel võib tekkida naha või silmade kuumutamine ning kahjustused, seetõttu kasutatakse töökeskkonnas kaitsevahendeid ja ohutusnorme.