Infrapunakiirguse

Infrapunakiirguse, tuntud ka kui infrapunakiirgus või infrapunavalgus, on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on pikem kui nähtaval valgusel ja lühem kui mikrolainetel. Seda peetakse termiliseks kiirguseks, kuna see on otseselt seotud objektide temperatuuriga. Kõik objektid, mille temperatuur on üle absoluutse nulli, kiirgavad infrapunakiirgust. Mida kõrgem on objekti temperatuur, seda intensiivsemalt see infrapunakiirgust kiirgab ja seda lühem on kiirguse lainepikkus.

Infrapunakiirguse spekter jaguneb tavaliselt kolmeks osaks: lähis-infrapuna, keskmine infrapuna ja kauge infrapuna. Lähis-infrapuna jääb nähtava valguse lähedale ja seda kasutatakse näiteks fiiberoptilises sides. Keskmine infrapuna on seotud soojuskiirgusega ja seda kasutatakse termokaamerates objektide temperatuuri mõõtmiseks. Kauge infrapuna lainepikkused on pikemad ja see on seotud madalamate temperatuuridega.

Infrapunakiirgusel on mitmeid praktilisi rakendusi. Seda kasutatakse temperatuuri mõõtmiseks (nt meditsiinis termomeetrid, tööstuses protsesside jälgimine), öönägemisseadmetes, kaugjuhtimispultides, küttekehades, samuti teaduses ja astronoomias. Infrapuna-spektroskoopia on tähtis meetod molekulide koostise ja struktuuri määramiseks. Mõned gaasid, nagu süsinikdioksiid ja metaani, neelavad ja kiirgavad infrapunakiirgust, mis on oluline kliimamuutuste uurimisel, kuna need toimivad kasvuhoonegaasidena.