termomeetrid

Termomeetrid on temperatuuride määramiseks kasutatavad mõõteseadmed. Nende kasutusala hõlmab meditsiini, tööstust, meteoroloogiat ja toiduainetööstust. Need põhinevad erinevatel füüsikalistel põhimõtetel, näiteks vedeliku paisumisel (vedelik- või alkohooltermomeetrid), bimetalli paisumisel, elektrilisel vastupanu muutumisel (RTD ja termistorid), termopaaridel ning infrapunakiirguse mõõtmisel.

Peamised tüübid on vedeliktermomeetrid, kus vedelik paisub klaasist torus (enamasti alkohoolne vedelik); bimetalltermomeetrid, kus kaks erineva soojuspaisuvuse metallist kett painub; elektrilised termomeetrid, sealhulgas RTD-d (platina) ja termistorid (NTC/PTC); ning termopaarid, mis tekitavad pinge temperatuuri muutudes. Infrapunatermometrid mõõdavad kiirgavat infrapunakiirgust ja teisendavad selle temperatuuri arvutuseks.

Rakendused: meditsiinis palaviku hindamine ja keha temperatuuri jälgimine; tööstuses ja laborites protsesside jälgimine ja kvaliteedikontroll; meteoroloogias ilmastikutingimuste jälgimine; toidutööstuses säilivuse ja küpsuse kontroll.

Kalibreerimine ja standardid: Termomeetrid peab olema kalibreeritud ja jälgitavad rahvusvahelistele standarditele (ISO, ASTM, EN). Täpsus sõltub tüübist ja kasutusajast; regulaarsed kontrollid tagavad usaldusväärsuse.

Ajaloost: varased termomeetrilised seadmed hõlmasid termoscope'i, mis näitas temperatuuri ilma fikseeritud skaala lisamata. 17. sajandi lõpus tutvustasid Fahrenheit ja Celsius omapoolseid skaalaid. 19. sajandil levisid elavhõli termomeetrid, 20. sajandil aga elektrilised ja infrapunatermometrid.