paljunemisvõimet

Paljunemisvõimetus ehk viljatus tähistab pikaajalist võimetust rasestuda pärast vähemalt 12 kuud regulaarse ja kaitsmata seksuaalse tegevuse korral. Mõnel juhul hinnatakse viljakust varem, näiteks naise vanusel üle 35 või kui esinevad teadaolevad viljakust mõjutavad haigused.

Estimatsioonide kohaselt kogeb viljatust umbes 8–12 protsenti paaridest kogu maailmas; Eestis on olukord sarnane. Viljakusprobleemid võivad tuleneda ühe või mõlema partneri teguritest ning sageli on põhjused mitmekesised või teadmata. Põhjused võivad tuleneda nii naise kui ka mehe tervisest ning mõnel juhul on tegemist mitme teguri koosmõjuga.

Naise poolt võivad olla põhjused: ovulatsiooni häired (nt polütsüstiliste munasarjade sündroom, PCOS), munasarjade talitlushäired, munajuhade probleemid ja endometrioos ning vanusega seotud munarakkude kvaliteedi langus. Meestel võib olla sperma kvaliteedi langus (oligo- või azoospermia), varikoceel ning muud haigused või elustiilifaktorid. Mõnel korral pole põhjus kindlaks tehtud.

Esialgne hindamine hõlmab mõlema partneri tervishoiuloo ülevaadet, füüsilist läbivaatust ning mehe seemnevedeliku analüüsi. Vajadusel tehakse hormoonanalüüsid, ovulatsiooni jälgimine, ultraheli ning munajuhade avatuse kontroll (nt HSG).

Ravi sõltub põhjusest ja vanusest. Võimalused hõlmavad elustiili muutusi, ovulatsiooni stimuleerimist (nt klomifeen või letrosool), gonadotropiinidega ravi, intrauterine inseminatsiooni (IUI), IVF või ICSI ning mõnel juhul kirurgilist sekkumist. Mõnel korral kasutatakse doonormakke või doonorsperma; rasedus on sageli võimalik, kuid ei ole garanteeritud. Prognoos sõltub põhjusest ja vanusest; viljakus võib paraneda, kuid mõnel juhul on eduka raseduse võimalused piiratud. Psühholoogiline tugi ja nõustamine on viljatuse käsitlemisel sageli abiks. Ennetus: tervislik eluviis, kehakaalu kontroll, suitsetamise vältimine, mõõdukas alkoholi tarvitamine, regulaarne tervisekontroll ja sugulisel teel levivate infektsioonide ennetus.