inseminatsiooni

Inseminatsioon on viljastumise viis, mille käigus viiakse sperma naise suguteedesse eesmärgiga põhjustada viljastumine. Meditsiiniliselt kasutatakse peamiselt kunstlikku inseminatsiooni, kui looduslik viljastumine ei ole piisavalt tõenäoline või on vaja abi viljakusprobleemide lahendamisel.

Kunstlik inseminatsioon hõlmab partneri või doonorirseemne kogumist ning selle sissetoomist naise suguteedesse. Sõltuvalt manustamiskohast on tavapärased meetodid emakakaela kaudu inseminatsioon (intracervical insemination, ICI) ja emakasse inseminatsioon (intrauterine insemination, IUI).

Seemnerakk võib pärineda partnerilt või doonorilt. Doonorimaterjali kasutamine on rangete meditsiiniliste ja eetiliste kriteeriumidega, kaasa arvatud nakkuste testid ja valikukriteeriumid.

Protseduur hõlmab ovulatsiooni jälgimist ja vajadusel munasarjade stimuleerimist ravimitega. Sperma töödeldakse laboris ning seejärel manustatakse emakakaela või emakasse, kasutades spetsiaalset kateetrit.

Edustus sõltub vanusest ja viljakusest; noorematel naistel on sageli suurem edukus. Ühetsüklilise edukuse vahemik ICI/IUI puhul on noorematel patsientidel tavaliselt mõnest protsendist kuni kahekümneni protsendini, vanematel naistel on tulemused märkimisväärselt madalamad. Kui soovitakse edasi viivat viljastamisprotsessi, võib kaaluda teisi meetodeid, näiteks assisted reproductive technology (ART), sealhulgas in vitro viljastamist (IVF).

Riskid ja piirangud hõlmavad infektsioonide või emakakaela trauma ohtu, harva tõsiseid tüsistusi ning mitmeste raseduse riski, eriti ovulatsiooni stimuleerimise korral. Eetiline ja õiguslik kontekst käsitleb anonüümsust, doonorite teavitamist ja lastesaamise õigusi; praktika on reguleeritud riigiti.