magnetstimuleerimist

Magnetstimuleerimine, mida tavaliselt nimetatakse transkraniaalseks magnetstimuleerimiseks (TMS), on mitteinvasiivne neuromodulatsiooni meetod, kus peal asetatava magnetvälja abil indutseeritakse ajukoores elektriline vool. Põhiosa põhimõttest seisneb Faraday seaduses: magnetvälja muutus ergastab neuroneid ja muudetakse nende erutuvust, mis võib muuta ajutegevust lühikeseks või pikaajalisemaks.

Kõige levinum tüüp on korduv magnetstimuleerimine (rTMS), kus seansse korratakse kindlate ajavahemike järel. On ka lühemad protokollid, nagu iTBS (intermittent theta-burst stimulation) ja cTBS (continuous theta-burst stimulation), mis kasutavad erinevaid ajageomeetriaid ja mõju kestust. Stimuleerimise eesmärk on suurendada või vähendada kohaliku ajukoore erutuvust ning sellega mõjutada käitumist või haigusnähte. Kasutusalad hõlmavad ravimresistentset depressiooni, migreeni, OCD, PTSD, ärevushäired ning rehabilitatsiooni pärast insulti, samuti laiemat neurokognitiivset uurimist.

Peamised sihtkohad on dorsolateraalne prefrontaalne koor (DLPFC) depressiooni ravis ja primaarne motoorikoor (M1) erinevate diagnostiliste või rehabilitatsioonieesmärkide jaoks. Sihtkohtade valik, stimulatsiooni sagedus ja protokoll määravad mõju ning sageli kasutatakse neuronavigatsiooni, et paigutada koil täpsemalt.

Ohutus ja kõrvaltoimed: TMS on üldiselt hästi talutav. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on kerge peavalu, scalp’i ärritus ja pearing; harva esinevad krambid. Vastunäidustused hõlmavad peapiirkonnas olevaid metallindoode või mõningaid elektroseadmeid, aktiivset epilepsiat ning rasedust; seetõttu viiakse protseduur läbi kvalifitseeritud spetsialisti järelevalve all.

Seadmed ja protseduur: magnets­tuimulaator koos erinevate koilidega; kõige fooksemad on figure-of-eight koilid ja laiemat mõju andvad ringjad koilid. Sessioonid kestavad tavaliselt 20–40 minutit ning ravikuur võib hõlmata mitu nädalat, sõltuvalt haigusest ja protokollist.