Magnetstimuleerimine

Magnetstimuleerimine on mitteinvasiivne ajukoore stimuleerimise meetod, mis kasutab kiiresti muutuvaid magnetvälju, et tekitada elektrilisi voolukeeli ajukoores. Stimulaator koosneb peamiselt koonist (coil), mida asetatakse peanahale. Impulsi ajal tekitab magnetväli lokaalse elektrilise voolu kudedes, mille tulemusena võib neuronite aktiivsust depolariseerida või moduleerida. Meetodit kasutatakse nii kliiniliste uuringute kui ka ravina ning see on alternatiiv imendumisele või ravimitele.

Peamised vormid ja koonile ehk kolde tüübid võimaldavad määratleda stimulatsiooni fookuse. Kõige levinum on transkraniaalne magnetstimuleerimine (TMS). Seda rakendatakse üksikpulsidena (sTMS) või korduvate impulssidega (rTMS). Sügavale ajukooresse jõudmiseks kasutatakse spetsiaalseid koone (deep TMS, dTMS), mis võivad olla vähem fokuseeritud kui klassikaline figure-8 koon. Erinevad stimulatsioonirajad ja sagedused võimaldavad efekti erinevate ajuprotsesside mõjutamist.

Rakendused hõlmavad diagnostikat ja ravi. Diagnostikas kasutatakse motoric cortexi kaartimiseks ja funktsionaalse koe hindamiseks. Ravina on TMS ajastatud depressiooni ravis laialdaselt heaks kiidetud ning uuringud uurivad selle potentsiaali muude seisundite, nagu kroonilise valu, OCD või suitsiidmõtte ennetamise korral. TMS on valdavalt mitteinvasiivne ja paremini talutav kui kirurgilised või farmakoloogilised sekkumised, kuid sõltub patsiendi seisundist ning võib põhjustada kõrvaltoimeid nagu peavalu või scalp-tuntemine; harv, kuid tõsine risk on epilepsiahoog. Kontraindatsioonide hulka kuuluvad kraniaalsete implantaadide või elektromagnetiliste implantaatide olemasolu ning maovõitluse rasedus mõnel juhul peab olema ettevaatlik.

Magnetstimuleerimine tekkis 1980ndatel, kui teadlased kirjeldasid esmaseid meetodeid TMS-i kasutamiseks; alates sellest on tehnoloogia arenenud nii koondkonna kui ka kliiniliste rakenduste poolest.