lagunemisvõime

Lagunemisvõime on aine võime laguneda keskkonnas. See tähendab peamiselt bioloogilist lagunemist (biodegradatsiooni), kuid võib hõlmata ka hüdrolüüsi ja fotolüüsi. Lagunemisvõime kirjeldab, kui kiiresti ja millisel viisil aine muutub lõppproduktideks, näiteks koos CO2, veega ja mõnikord metaaniga. See kontseptsioon on oluline keskkonnariskide hindamisel ja toodete ökoloogilises peetavuses, kus erinevad tingimused võivad viia erineva lagunemisaegani.

Bioloogiline lagunemine jaguneb aerobiseks ja anaeroobseks ning sõltub nii aine iseomadustest kui ka keskkonnatingimustest. Looduses lagunevad paljud ained kiiresti, kui neil on sobiv mikroobipopulatsioon, sobiv temperatuur, niiskus ja pH. Mõned ained lagunevad väga aeglaselt või ei lagune üldse, kui need on väga stabiilsed, rasvased või tootesõbralikud, nt teatud lenduvad või sünteetilised polümeerid ja keemilised ühendid.

Lagunemisvõimet hinnatakse laboratoorsete testidega, mis imiteerivad erinevaid keskkonnatingimusi. Kasutatakse valmislagunemise (ready biodegradability) ja inherentse biodegradability teste ning standardeid OECD, ASTM või teiste reguleerivate organisatsioonide raames. Lisaks hinnatakse hüdrolüüsi ja fotolüüsi võimalusi ning lagunemisprodukte.

Tähtsus ja piirangud: lagunemisvõime on kontekstisõltuv. Aine võib olla kiiresti lagunev aerobilistes tingimustes, kuid jääda püsima anaeroobsetes süvendites, või vastupidi. Seetõttu ei taga üks hinde kohe kogu keskkonnariskide vähendamist; hinnangud tuleb koostada mitme keskkonna ja valemi põhjal. Lagunemisvõime on seega oluline näitaja toodete keskkonnasäästlikkuse ja regulatiivsete nõuete täitmise hindamisel.