kõnepruuki

Kõnepruuk on keeleteaduses mõiste, mis kirjeldab, kuidas keel kõne kasutamise kontekstist lähtuvalt vormistub. See hõlmab sõnavalikut, lauseehitust, grammatilisi valikuid, viisakuse taset ning ka kõneleja hääldust ja intonatsiooni; kirjapandud tekstis mõjutab see osalt teksti vormi, stiili ja struktuuri. Kõnepruuki käsitletakse sageli kui suhtluslikku mehhanismi, millega suheldakse publikuga, eesmärgiga rõhutada autoriteeti, selgitada infot või kutsuda tegutsema.

Kõnepruuki võib jaotada mitmel viisil. Tihti eristatakse suulist versus kirjalikku kõnepruuki; ametlikku versus mitteametlikku kõnepruuki; ning erialast (tehniline, teaduslik) versus üldkasutuses. Lisaks võivad kõnepruuki mõjutada regionaalsed ja sotsiaalsed tegurid ning stiililised valikud, mis peegeldavad konteksti ja eesmärki. Nii tekib registre, mida kasutaja valib vastavalt suhtlus- ja eesmärgile.

Kõnepruuk erineb dialektist: dialekt viitab geograafilistele ja sotsiaalsetele variantidele keeles, samas kui kõnepruuk keskendub peamiselt kontekstile ja eesmärgile. Need mõisted võivad kattuda, kuid ei ole sünonüümid.

Näited. Ametlik kiri: "Lugupeetud härra Reim, palun esitage lisadokumente hiljemalt 15. detsembriks." Suuline vestlus sõbralikus toonis: "Tere, kuidas sul läheb? Tule täna õhtul kohvikusse?" Hariduses ja tööl on kõnepruuki teadmiste omandamine oluline, et valida sobiv registreering vastavalt sihtgrupile ja olukorrale, ning arendada selget ja asjakohast kommunikatsiooni.