koaguleerimise

Koaguleerumine ehk koagulatsioon on keha mehhanism, mille eesmärk on peatada verejooks vigastatud veresoonest. See on keskne osa hemostaasist ja hõlmab trombotsüütide kogunemist, koagulatsiooni faktorite järjestikust aktiveerumist ning fibriini kujunemist tugevamaks verehüüveks. Protsess on keeruline ja ülevaatlikult jagub esmasesse ning teisese hemostaasi.

Esmane hemostaas toimib kiiresti pärast veresooneseinu kahjustust: trombotsüüdid kogunevad kahjustatud koha ümber, kinnituvad kollageenile ja von Willebrandi faktorile ning moodustavad ajutise, tihke trombotsüüdivaduse, mis peatab veritsuse. Trombotsüüdid vabastavad signaale, mis soodustavad täiendavat plateleti fakulteeti ja verevoolu piirab.

Teisene hemostaas ehk koagulatsioonitsükkel kaasneb koagulatsioonifaktorite järjestikuse aktiveerimisega, mille lõpp-produkt on fibriin. Fibrinogeenist koosnev fibriin moodustab stabiilse verehüübe, mis tugevdab esmast põõsa ja annab verre pikaajalisema peatuse. Protsess hõlmab nii sisemisi kui väliseid teid ja tulemuseks on verejooksu peatamise jaoks kestva ja tugevuse saanud hüüve.

Regulatsioon hõlmab antikoagulante ja fibrinolüüsi, mis tasakaalustavad hüübimist ning tagavad, et hüüve lahustub hiljem. Looduslikud mehhanismid hõlmavad antitrombiini III, proteiini C ja S süsteeme, samuti plasmiini poolt verehüüvete lahustamist.

Häired koaguleerumises võivad põhjustada liigset verejooksu (hemofiilia A ja B, von Willebrandi haigus) või liigset hüübimist (tromboos). Diagnostikat juhivad protrombiini aeg (PT/INR), aktivoituosPartial tromboplastiinia aeg (APTT) ning koagulatsioonifaktorite taseme määramised. Koaguleerumine on kriitilise tähtsusega kirurgias, traumades ja paljudes haigustes.