fibrinolüüsi

Fibrinolüüsi on bioloogiline protsess, mille käigus lagundatakse verehüübed, peamiselt fibrin, et taastada verevool. See on hemostaasi lahutamatu osa ja toimib koagulatsiooni ning fibrinolüüsi vahelise tasakaaluna.

Põhilised mehhanismid: plasmin lagundab fibrini. Plasmin tekib plasminogeenist, mida aktiveerivad tPA (tissue plasminogen activator) ja uPA (urokinase-type plasminogen activator). Fibrin soodustab plasminogeni aktiveerimist ja plasmin lagundab fibrini, moodustades fibrin lagunemissaaduseid nagu D-dimer. Protsessi reguleerivad inhibiitorid, peamiselt alfa-2-antiplasmin ja PAI-1 (plasminogen activator inhibitor-1).

Fibrinolüüs on lokaalne ja kontrollitud protsess, mis aitab lahustada verehüübed kahjustatud kudedes ja vähendada liigselt laia verejooksu riski.

Kliiniline tähendus: terapeutiline fibrinolüüs (thrombolüüs) on ravivõimalus akuutse isheemilise insuldi, ST-segmendi tõusu südameinfarkti ja kopsuemboolia korral, sageli koos antikoagulantidega. Verejooks on peamine risk; vastunäidustused tuleb hoolikalt hinnata.

Diagnostika ja markerid: D-dimer on fibrin lagunemissaadus, mida kasutatakse tromboosi või fibrinolüüsi aktiivsuse hindamisel. See on mitte-spetsiifiline ning taseme tõus tuleb tõlgendada kliinilise kontekstiga.

Patoloogia kontekstis eristatakse hüperfibrinolüüsi (liigne verejooks) ja hüpofibrinolüüsi ehk liigselt koagulatsiooniga seotud seisundid.