fibrinolüüs

Fibrinolüüs, ehk fibrinolüüs, on verehüüvete lagunemise protsess, mille keskne roll on fibrini lõhustumisel. See on hemostaasi lõppfaas, mis aitab taastada verevoolu ja vähendada tromboosi tüsistuste riski. Protsessi peamine toimeaine on plasmin, seriinproteinaas, mis tekib plasminogenist aktiveerimise teel.

Fibrinolüüsi käivitavad plasminogenit aktiveerivad faktorid, peamiselt tissue plasminogen activator (tPA) ja urokinase-tüübi plasminogen activator (uPA). Plasmin lõhustab fibriinivõrgustikku ning vabaneb fibrinogeeni laguprodukte, sealhulgas D-dümeerid, mis on märgiks fibrinolüüsi toimimisest.

Regulatsioon on tihedalt kontrollitud: plasmiin inaktiveeritakse alfa-2-antiplasmiiniga; plasminogeeni aktivatsiooni pärsivad plasmiiniaktivatsiooni inhibiitorid (PAI-1, PAI-2). Samuti on olemas trombiin-aktivatsiooni ajal töötav fibrinolüüsi inhibitor (TAFI), mis vähendab fibrinolüüsi kiirust fibrinil ning aitab säilitada tasakaalu hüübimise ja selle lahjenemise vahel.

Fibrinolüüs on normaalsetes tingimustes oluline haavade paranemisel ja verevoolu säilitamisel. Liigne fibrinolüüs võib põhjustada verejooksu, samas kui nõrk fibrinolüüs on seotud suurenenud tromboosi riskiga.

Kliiniline tähtsus hõlmab diagnostikat ja ravi: D-dümeer on fibrinolüüsi aktiivsuse markeri; trombolüütiline ravi kasutab rekombinantseid tPA-d või uPA-d ohtlike hüübete lahustamiseks isheemilise insuldi, südameinfarkti ja muude tromboosi korral. Vastukaaluks kasutatakse antifibrinolüütilisi aineid, näiteks traneksaamhapet, verejooksu vähendamiseks.