antikoagulantidega

Antikoagulandid on ravimite rühm, mis vähendavad vere hüübimist ja ennetavad verehüüvete moodustumist. Nad ei lahusta juba tekkinud hüüvet, kuid aitavad vältida uute tekkimist. Kasutatakse verehüüvete ennetamiseks pärast operatsioone, süvaveenide tromboosi (DVT) ja kopsuemboolia (PE) raviks ning suurenenud tromboosiriskiga patsientide, näiteks atriaalse fibrillatsiooniga inimeste verehüüvete tekke vältimiseks.

Peamised liigid on vitamin K antagonistid (VKA) ja otsesed suukaudsed antikoagulandid (DOAC-id). Varfariin on VKA-de näide. DOAC-id hõlmavad dabigatraani ja faktor Xa inhibiitoreid nagu rivaroksabaan, apiksabaan ja edoksabaan. Haiglate ja operatsioonide puhul kasutatakse lisaks ka lühiajaliselt hepariini vahendeid (LMWH ja unfractionated heparin).

Mehhanism: VKA-d vähendavad vitamiini K sõltuvate hüübimisfaktorite (II, VII, IX ja X) ning protrombiini C ja S sünteesi, mis aeglustab hüübimisprotsessi. DOAC-id toimivad otseselt trombiini (IIa) või faktor Xa, pakkudes sageli stabiilsemat ja lühema poolväärtusajaga toimet võrreldes VKA-dega.

Jälgimine ja ohutus: VKA-d vajavad INR-monitoorimist ja annuse kohandamist; DOAC-id vajavad vähem jälgimist, kuid annused sõltuvad neerufunktsioonist, vanusest ja kehakaalust. Verejooks on peamine risk. Koostoimed teiste ravimitega ja toiduga võivad toime muuta. Verejooksu korral on kasutusel spetsiifilised vastumeetmed ja vajadusel protrombiini kontsentraadid.

Vastunäidustused: antikoagulante ei kasutata aktiivse raske verejooksu korral ning raseduse või maksafunktsiooni kahjustuste korral tuleb ravi hoolikalt hinnata.