antikoagulandid

Antikoagulandid ehk verehüüvete vältimiseks kasutatavad ravimid on ravimite rühm, mis vähendab verehüüvete moodustumist ja seega verejooksu või emboolia ohtu. Neid kasutatakse peamiselt verehüüvete tekke vältimiseks südame ja veresoonkonna haiguste riskikolletes ning operatsioonijärgsetel perioodidel. Antikoagulante eristatakse suukaudseteks ja parenteraalseteks, ning nende toime põhineb erinevatel mehhanismidel.

Peamised alamtüübid on warfarin (vitamiin K antagonisti), DOAC-id (direct oral anticoagulants) ja hepariini/pääsuvahendid. Warfarin vähendab vitamiin K dependentsete koagulaatori faktorite II, VII, IX ja X sünteesi ning nõuab regulaarselt INR-seiret. DOAC-id, nagu rivaroksabaan, apiksaban ja edoksaban (Xa-inhibiitorid) ning dabigatraan (trombiini inhibiitor), toimivad otseselt ja neid hinnatakse sageli vähem monitoorimist vajavana. Parenteraalsed antikoagulandid hõlmavad unfractioned hepariini, madala molekulaarsusega hepariine (LMWH, näiteks enoksapariin) ja fondapariinuks; need suurendavad antitrombiini III toimet koaguleerumistsüklis.

Indikatsioonid hõlmavad atriaalset fibrillatsiooni, süvaveeni tromboosi, kopsuarteri trombembooliat, südame klappide operatsioonijärgset profülaktikat ning teatud juhtudel other krooniliste tromboosiriskidega patsiendid. Monitooringu vajadus sõltub ravimist: warfarin nõuab INR-i jälgimist ning DOAC-id ja hepariinid võivad vajadusel kaasneda neerufunktsiooni kontrolli ja kliinilise hindamisega. Toitumise ja ravimite koostoimed võivad warfarini toimet mõjuda, eriti vitamiin K sisaldavate toitude järsk muutus.

Ohuallikad on verejooks ja ravimi koostöö probleemid. Reversaalmehhanismid hõlmavad vitamiini K kasutamist warfarini puhul, protamiini hepariini puhul ning spetsiifilisi antidoote DOAC-id jaoks (näiteks idarucizumab dabigatraani jaoks jaandexet alfa Xa-inhibiitorite jaoks). Raseduse ajal eelistatakse tavaliselt hepariini rasedateleohutuse tõttu. Antikoagulandid on efektiivsed, kuid nõuavad hoolikat kasutamist ja patsiendispetsiifilist hindamist.