insuliinresistentsust

Insuliinresistentsust ehk insuliinile reageerimise ebatäpsust iseloomustab keha rakkude vähene või ebaühtlane tundlikkus hormooni insuliini suhtes. Selle tulemusena peab pankreas tootma suuremaid insuliinikoguseid, et säilitada normaalne veresuhkru tase. Kui kompensatsioon ei ole piisav, võib arendada glükoositaluvuse häireid või 2. tüüpi diabeeti. Paljudel inimestel puuduvad selged sümptomid ning seisund võib püsida pikka aega varjatult.

Mehhanismi tasandil hõlmab insuliinresistentsus rakkude insuliin Signaali teekonna nõrgenemist ja glükoosi omastamise vähenemist lihas- ning rasvarakkudes, suurenevat maksaha glükoneogeneesi ning põletikuliste jarasvade müügisel. Selline muutuste kaskad võib kaasa tuua ainevahetuslikke kõrvalekaldeid, sealhulgas kõrgema lipiidide taseme ja vere- lipiidide profiili muutusi, mis suurendavad südame-veresoonkonna risk.

Riskifaktorid hõlmavad geneetilist eelsoodumust, ülekaalulisust ja rasvumust, suurenenud kehamassiindeksit, füüsilise aktiivsuse puudumist, vanust ning mõningaid medikamentoosseid või haiguslikke tingimusi nagu polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS). Lisaks võib elustiili muutus ja rasvunud makroorganismi põletik suurendada insuliinitundlikkuse halvenemist.

Diagnostika põhineb sageli diabeedi ja prediabeedi kriteeriumidel ning laboratoorsetel markeritel. Otsest diagnostilist testi insuliinresistentsusele pole universaalselt, kuid hindamisi nagu paastuv vererõhk, HbA1c ja glükoositaluvuse test annavad teavet ainevahetusliku riski kohta. HOMA-IR võib uurimistöödel aidata hinnata insuliinitundlikkust.

Ravi keskendub elustiili muutustele: intelligentsed toitumis- ja kaalulangetuse programmid, regulaarne füüsiline aktiivsus ja kehakaalu kontroll. Mõnel juhul kasutatakse ravimeid, näiteks metformiini, mis parandab insuliinitundlikkust ja kasulik võib olla ka lipiidide ja vererõhu korrigeerimine. Varajane sekkumine vähendab 2. tüüpi diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste riske.