insuliinitundlikkuse

Insuliinitundlikkus ehk keha kudede võime reageerida insuliinile, et stimuleerida glükoosi omastamist ja vähendada glükoosi tootmist maksas. Peamised reageerijad on skeleti lihased, rasvkude ja maks. Kõrge insuliinitundlikkus võimaldab normaalse või madala insuliinivajadusega glükoosi tõhusat kasutamist; insuliiniresistentsus tähendab vastupidist—kudede reageerivad nõrgalt ning organism vajab rohkem insuliini sama glükoosikoguse hoidmiseks.

Kõige täpsem määramine on euglükeemiline klamp, kuid levinuimad kõrvalnäitajad on HOMA-IR, QUICKI ja suukaudse glükoosi tolerantsi test.

Faktorid, mis mõjutavad insuliinitundlikkust, hõlmavad elustiili ja ainevahetust. Regulaarne füüsiline aktiivsus suurendab insuliinitundlikkust, samas ülekaal ja liigne rasvumus võivad seda vähendada. Vanus, uni ja põletik ning lipiidide profiil on samuti seotud. Langust võib täheldada seostega prediabeediga ja 2. tüüpi diabeedi riskiga ning see esineb sageli metaboolse sündroomi, NAFLD ehk alkoholita rasvmaksa ja PCOSi puhul.

Parandamine ja hooldus keskenduvad elustiili muutustele: regulaarselt sportida (aeroobne ja vastupidavustreening), kehakaalu langetamine ning kiudainerikas, tervislik toitumine. Mõnikord võib arst soovitada ravimeid, mis suurendavad insuliinitundlikkust, näiteks metformiin või teatud Ravimid, mille kasutamine sõltub individuaalsest olukorrast ja järelevalvest.