insuliinitundlikkust

Insuliinitundlikkus kirjeldab keha võimet reageerida insuliinile ning soodustada glükoosi imendumist verest rakkudesse. Kõrge tundlikkus tähendab, et väikese insuliini tasemega on võimalik efektiivselt viia glükoos rakudesse; insuliiniresistentsus tähendab seevastu, et keha peab tootma rohkem insuliini ja veres püsivad glükoositasemed võivad olla kõrgemad.

Kõige täpsem hindamismeetod insuliinitundlikkuse jaoks on hüperinsulinaem-euglükeemiline klamp (glükoosivoodu test), kuid see on enamasti uuringute tööriist. Kliinilises praktikas kasutatakse vähem invasiivseid ja kiiremait hindamisi, nagu HOMA-IR, QUICKI ja Matsuda indeks, ning OGTT-l põhinevaid hindamisi.

Faktorid: insuliinitundlikkust mõjutavad vanus, kehakaal ja rasvkoe jaotuvus, füüsiline aktiivsus, toitumine, uni ja stress. Regulaarne aeroobne ning jõutreening parandab tundlikkust; kehakaalu langus, eriti kõhu rasvumine, suurendab seda. Suitsetamine ja krooniline põletik võivad vähendada tundlikkust. Genetika mängib rolli, kuid elustiil võib oluliselt tundlikkust parandada või halvendada.

Seos haigustega: insuliiniresistentsus on keskne osa tüüpi 2 diabeedist ja metaboolsest sündroomist; PCOS ja NAFLD on sellega sageli seotud.

Parandamine: peamised sammud on regulaarne füüsiline aktiivsus, kehakaalu langus ja tasakaalustatud dieet, milles on rohkesti kiudaineid ja madal glükeemiline koormus. Mõnel juhul võivad aidata ravimid nagu metformiin. Lisaks on oluline suitsetamisest loobumine ja piisav uni.