Insuliinitundlikkus

Insuliinitundlikkus ehk keha kudede võime reageerida insuliinile ja soodustada glükoosi sissetoomist verest rakku. Kõrge insuliinitundlikkus tähendab, et glükoosi imendumine toimib efektiivselt isegi väikeste insuliinikoguste korral; madal insuliinitundlikkus ehk insuliiniresistentsus tähendab, et sama insuliin on glükoosi jaoks vähem efektiivne ja veres võib püsida kõrgem glükoosisisaldus.

Insuliini toimemehhanism hõlmab insuliiniretseptorite sidumist rakumembraanile, signaalraja aktiveerimist ja GLUT4 transporteri mobiliseerumist rakku, mis võimaldab glükoosil siseneda lihas- ja rasvarakkudesse. Maksis vähendab insuliin glükoosi tootmist ning kogu organismis aitab see vere glükoosisisalduse kontrolli. Mõõtmine hõlmab sageli euglükeemset klampt ning suunavaid skaalasid nagu HOMA-IR või Matsuda index; need annavad hinnangu insuliinitundlikkusele koostöös vere glükoosi ja insuliini tasemetega.

Faktorid, mis mõjutavad insuliinitundlikkust, hõlmavad kehakaalu ja rasvkoe jaotust, füüsilist aktiivsust, dieeti, vanust, geneetikat ja etnilisi erinevusi. Elustiil, magamine ja stress võivad selle taset muuta.

Seosed tervisega: insuliiniresistentsus on peamine riskitegur type 2 diabeedile, metaboolsele sündroomile, PCOS-ile ning südame-veresoonkonna haigustele. Parandamine hõlmab kehakaalu langetamist, regulaarset füüsilist tegevust ja tasakaalustatud toitumist; mõnel juhul kasutatakse ravimeid, nagu metformiin, mis võivad insuliinitundlikkust parandada.