autoimmuunne

Autoimmuunne ehk autoimmuunhaigus on seisund, kus immuunsüsteem ekslikult ründab keha enda rakke ja kudesid, põhjustades kroonilise põletiku ja teatud organite talitlushäireid. Immunsüsteemi tolerantsuse kaotuse põhjused on mitmekesised ning hõlmavad geneetika (mõned HLA allelid), keskkonnategureid (infektsioonid, suitsetamine, teatud toitumis- või kemikaalide kokkupuuded) ning immuunsüsteemi regulatsiooni häireid.

Autoimmuunhaigused võivad olla üldised või spetsiifilised mõne organi suhtes (nt kilpnääre, liigesed, nahk). Kõige levinumad haigusliigid on kilpnäärehaigused (Hashimoto türeoidiit, Graves’ tõbi), reumatoidartriit, süsteemne luupus (SLE), haavandilised koliid või Crohni tõbi, diabeet tüüp 1 ja mitmed demüeliniseerivad haigused (nt multiple sclerosis).

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, laboratoorsetel leidudel ja organi kahjustuse hindamisel. Levinumad autoantikehad ja markerid hõlmavad ANA, anti-dsDNA, anti-CCP, reumatoidsfaktorit, kilpnäärme autoantikehi ning põletikumärke (CRP, ESR).

Ravi keskendub immuunsüsteemi aktiivsuse vähendamisele ja symptomite kontrollimisele. Kasutatakse immunosupressante (kortikosteroidid, metotreksaat, azatiopriin), bioloogilisi ravimeid (nt anti-TNF, IL-6 inhibiitorid) ning haigusele spetsiifilist ravi. Oluline on varane diagnoos, regulaarne jälgimine ning elustiili muutused – suitsetamisest loobumine, tasakaalustatud toitumine ja füüsiline aktiivsus.

Haiguste esinemissagedus on laias spektris ning varieerub haigusest ja geograafilisest piirkonnast sõltuvalt. Autoimmuunhaiguste edukas käsitlemine nõuab sageli multidistsiplinaarset meeskonda ja pikaajalist jälgimist.