autoantikehad

Autoantikehad on immuunsüsteemi poolt toodetud antikehad, mis reageerivad keha enda rakkude või valkude vastu. Need tekivad tavaliselt siis, kui immuunsüsteemi tolerantsus enese kudede suhtes kaotatakse. Autoantikehad võivad olla organi-spetsiifilised või mittespetsiifilised ning neid võib esineda nii haiguste kui ka tervetel inimestel vananemise või muude tegurite tõttu.

Kasutus meditsiinis on diagnostika ja haiguste jälgimine. Nende esinemine ei ole alati haiguse tõend. Mõned autoantikehad on väga spetsiifilised teatavate haiguste puhul. Näited: ANA ehk antinukleaarantikehad on tundlik märker paljude süsteemsete autoimmuunhaiguste puhul; anti-dsDNA ja anti-Smith on spetsiifilised süsteemse lupuse puhul; anti-CCP on väga spetsiifiline reumatoidartriidi korral; anti-TPO ja anti-türoglobuliin viitavad autoimmuunsele türeoidi haigusele; anti-GAD65 ja IA-2 võivad viidata 1. tüüpi diabeedile; anti-AChR ja MuSK esinevad müasteenia gravis puhul; antiphospholipid antibodies suurendavad tromboosi riski.

Uuringute meetoditeks on ELISA, indirekt immunofluorestsents (ANA-test) ja immunoblot. Tulemuste tõlgendamine peab toimuma kliinilise pildi ja teiste uuringutega koos; autoantikehade olemasolu ei anna iseseisvat diagnoosi. Põhjused autoantikehade tekkele hõlmavad geneetilist eelsoodumust, keskkonnamõjusid, infektsioone ja mõnikord ravimeid. Autoantikehad annavad väärtuslikku teavet haiguste mehhanismide mõistmiseks ning neid kasutatakse nii diagnostikas kui ka haiguste jälgimisel.