Autoimmuunhaiguste

Autoimmuunhaigused on haiguste rühm, kus immuunsüsteem ründab keha omi kudede vastu, sageli self-tolerancei kaotuse tõttu. Need haigused võivad olla elundispetsiifilised, kahjustades üht organit, või süsteemsed, mõjutades mitut organit. Tekkepõhjused hõlmavad geneetilist eelsoodumust, keskkonnategureid ja immuunsüsteemi regulatsiooni häireid.

Haiguste arenguks on iseloomulik autoantikehade ja autoreaktiivsete lümfotsüütide roll, mis põhjustavad kroonilise põletiku ja koe kahjustusi. Infektsioonide või hormonaalsete muutuste kaudu võivad tekkida üleminekud enesekaitsesüsteemi vastaste reaktsioonide suunas.

Organispetsiifilised haigused hõlmavad näiteks type 1 diabeeti (pankrease insuliinivarustuse häired), Gravesi haigust ja Hashimoto türeoidiiti ning vitiligot. Süsteemsete haiguste hulka kuuluvad reumatoidartriit, süsteemne erütematoosluupus (SLE), multipla skleroos ja põletikulised soolehaigused (Crohn'i tõbi, haavandiline koliit); tsöliaakia on samuti autoimmuunne haigus.

Diagnostika põhineb kliinilisel hindamisel, laboratoorsetel testidel (autoantikehad, põletikumarkerid) ning vajadusel pildistamisel või biopsial. Diagnoosid võivad kattuda ning sageli mängib olulist rolli kliiniline pilt.

Ravi keskendub põletiku vähendamisele ja immuunsüsteemi talitluse normaliseerimisele. Kasutatakse kortikosteroide, DMARD-e (nt metotreksaat), immunosuppressante ja bioloogilisi ravimeid ning elustiili ja toitumise korrigeerimist. Enamasti haigus on krooniline ning ravi on eluaegne, kuid varajane diagnoos ja järjepidev hooldus parandavad prognoosi.

Haigused esinevad kogu maailmas; naised haigestuvad sagedamini. Uuringud keskenduvad mehhanismide mõistmisele ja isikupärastatud ravile, sealhulgas geneetika ja keskkonnamõjude rolli.