Sagedusvahemikud

Sagedusvahemikud on sageduste kogum, mis jääb kahe kindla piiri vahele. Need piirid võivad olla seadme tööulatuse, signaali omaduste või raadio- ning telekommunikatsiooni kanali määrangud. Sagedusvahemik kirjeldab, millistes sagedustes süsteem suudab töötada, edasi anda või vastu võtta ning on sageli tehnilistes spetsifikatsioonides esiletõstetud näitaja.

Erinevates valdkondades eristatakse akustilisi ja elektromagnetilisi sagedusvahemikke. Akustikas tähistab sagedusvahemik helilainete sagedusi umbes 20 Hz kuni 20 kHz inimese kuulmises. Elektromagnetilises spektris jagatakse sagedused ribadeks, mida määravad rahvusvahelised standardid. Näited on madalsagedus (LF, 30 kHz–300 kHz), kesksagedus (MF, 300 kHz–3 MHz) ja kõrgsagedus (HF, 3–30 MHz) ning raadiosagedusribad: VHF (30–300 MHz), UHF (300 MHz–3 GHz), SHF (3–30 GHz) ja EHF (30–300 GHz).

Seadmete ja süsteemide puhul võivad sagedusvahemikud tähistada nii tööulatust kui ka kanalil olevat kasutusala. Näiteks helisüsteemid kasutavad audiosagedusvahemikku umbes 20 Hz–20 kHz; raadioandurid ja vastuvõtjad töötavad sageli kindlate ribade raames ning Wi‑Fi ning Bluetooth tehnoloogiad toimivad umbes 2,4 GHz ja 5 GHz ribades.

Mõõtmine ja rakendused: Sagedusvahemikke hinnatakse nende sagedusvastuse, ulatuse ja filtratsiooni kaudu. Spektrianalüüs aitab visualiseerida, millised sagedused signaalile energiat annavad; filtrid määravad, milliseid vahemikke süsteem läbi laseb või suunab. Sagedusvahemik on oluline nii seadmete kavandamisel kui ka reguleerivate standardite järgimisel.