Sagedusvahemik

Sagedusvahemik on mõiste, mis kirjeldab ühe süsteemi, seadme või nähtuse käsitletavat sageduste vahemikku. Tavaliselt nähakse alumist piiri f_min ja ülemist piiri f_max; nende vahe nimetatakse laiusbändiks (B). Sagedusvahemikule vastavad sagedused väljendatakse tavaliselt hertsides (Hz), sageli ka kiloherts (kHz), megaherts (MHz) või gigaherts (GHz).

Laiusbändi suurus näitab, kui palju erinevaid sagedusi süsteem saab käsitleda. Laiusbänd B = f_max − f_min. Väikesed laiusbändid võivad olla iseloomulikud „narrowband“ süsteemidele, suuremad aga „wideband“. Sagedusvahemik on tihti seotud ka kontseptiga passband, mida kirjeldatakse kui sageduste vahemikku, mille jooksul seade (nt filter, antenn või võimendi) toimib efektiivselt.

Seadmed võivad omada erinevaid sagedusvahemikke. Passband on see sageduste vahemik, mille jooksul seade lubab signaali läbi või mille puhul selle vastuvõtt ja töötlemine on usaldusväärne. Väli võib olla väljaspool passbandi, kus signaaliga kaasnevad suured kahjud või mida üldse ei töödelda.

Mõõtmine ja määratlemine: sagedusvahemiku ulatust ja kvaliteeti hinnatakse sageli spektrianalüsaatori abil, mis näitab f_min–f_max vahemikus esinevaid sagedusi ja nende amplituudi. Laiusbändi suurus ja kuju mõjutavad seadme sobivust konkreetsetesse rakendustesse.

Rakendused hõlmavad raadiosidet, telekommunikatsiooni, raadiolokatsiooni, audio- ja rikaste sensoriteede valdkondi. Näited: inimese kuulmiskõver on umbes 20 Hz–20 kHz; AM-raadiosageduste vahemik on umbes 535 kHz–1705 kHz; FM-raadios 87,5–108 MHz. Sagedusvahemik on kriitiline mõiste RF-, audio- ja mõõtmisteadustes.