madalsagedus

Madalsagedus, inglise keeles low frequency, on mõiste, mida kasutatakse erinevates teadus- ja tehnika valdkondades signaalide ja süsteemide sageduste kirjeldamiseks. See tähistab sagedusi, kus muutumine toimub aeglasemalt kui kõrgematesse sagedustesse keskenduvates kontekstides. Erinevates valdkondades kasutatakse madalsageduse kategooriaid sõltuvalt kontekstist ja standarditest.

Ranged sõltuvad valdkonnast. Akustikas peetakse madalsageduseks tavaliselt alla umbes 200 Hz, kus domineerivad bassisignaalid. Elektroonikas ja raadiotehnikas tähistavad madalsagedused sageli eraldi sagedusvahemikke: väga madal sagedus (VLF) umbes 3–30 kHz ja madal sagedus (LF) umbes 30–300 kHz, mille järel järgnevad keskmised ja kõrgsagedusvahemikud. Lisaks võib mõnele ajale või olukorrale madalsageduseks nimetada ka väga aeglased muutused, näiteks vibraatorite või maavärinate madalamad komponendid.

Füüsikalised omadused: madalsagedusega seotud signaalidel on pikk lainepikkus, mis mõjutab nende levikut ja hajumist. Need signaalid võivad kanduda kaugele läbi keskkonna – õhu, maa või struktuuride kaudu – ja vastavalt keskkonnale võivad nad levida teisiti kui kõrge sagedusega signaalid. Elektroonikas ja mehhaanilistes süsteemides on madalsagedus sageli tundlik hallatavuse, lõtvumise ja komponentide suurte mahtude tõttu.

Mõõtmine ja analüüs: madalsageduslikke signaale analüüsitakse tavaliselt Fourier’ teisenduse või spektraalsete meetoditega. Sageduste ja amplituudide jälgimine nõuab sobivaid andureid ning tähelepanu nurjade ja müra, sealhulgas 1/f-müra, tõttu.

Rakendused hõlmavad heli ja muusika basssignaalide töötlemist, raadio- ja sidekommunikatsiooni, geofüüsikat (maavärinate ja maapinna helide jälgimine) ning biomeditsiini signaalide, näiteks EEG/EMG allennähtavaid madalsageduselisi koostisi. Seotud mõisted hõlmavad kõrgsagedust, sagedusribasid ja erinevaid madalsageduslikke vahemikke.