lõtvumise

Lõtvumine on eestikeelne mõiste, mis viitab pingestuse vähenemisele ning keha või tähenduste lõõgastumisele. Sõna aluseks on verb lõtvuma, mis tähistab muutumist lõdvemaks, venivamaks või vähem pingestatud olekusse. Lõtvumist tuuakse kasutusse nii igapäevases kõnes kui ka tehnilises ja teaduslikus kontekstis.

Füsioloogias ja meditsiinis tähistab lõtvumine lihaste või kudede lõdvestumist. See võib tähendada lihastoonuse alanemist pärast pinge või treeningu lõppu, jäsemete lõõgastumist või üldist stressi vähenemist. Lõtvumist soodustavad näiteks soojendus- ja lõdvestusharjutused, hingamisharjutused ning tervikliku taastumise praktikad. Lõtvumine on oluline osa rehabilitatsioonist ja sportlikust ettevalmistusest, sest see aitab vähendada vigastuste riski ja parandada liikumise sujuvust.

Materjalitehnikas ning füüsikalises kontekstis kirjeldab lõtvumine pidevat stressi vähenemist materjali sees, kui sellele rakendatud konstantse määraga piirang või koormus hoitakse pikka aega. See on viskoelise materjali omadus ja avaldub stressi või deformatsiooni järkjärgulises vähenemises. Lõtvumise ajal võib materjal näidata eksponentsiaalset lõdvestumist ning selle kiirus sõltub temperatuuri, materjalitüübist ja koormusest.’

Laialdaselt kasutatakse lõtvumise ideed ka lõdvestusharjutustes ja lõõgastustehnikates, mis keskenduvad vaimse ja füüsilise tensiooni vähendamisele. Sõltuvalt valdkonnast võib lõtvumine tähendada erinevat, kuid keskne on pingete vähenemine ja süsteemi või organismi jõudluse paranemine lõõgastunud olekus.