Sagedusvahemikku

Sagedusvahemik on sageduste kogum, mis jääb mingile miinimum- ja maksimumväärtusele. Tavaliselt kirjeldatakse seda f_min ja f_max ning väljendatakse hertsides (Hz). Sagedusvahemik võib olla kontinuaalne või diskreetne, sõltuvalt allikast ja kontekstist. Sagedusvahemiku laius nimetatakse sageli ka laiusena ehk bandwidth’iks.

Sagedusvahemikku kasutatakse laialdaselt elektroonikas ja telekommunikatsioonis. Filtrites tähistab see lubatud sageduste vahemikku, mida signaal võib läbi voolata (läbipassvahemik), samas kui väljaspool seda piirkonda olevad sagedused on märkimisväärselt attenueeritud. Seadmetes kirjeldab sagedusvahemik nende tööulatuskaugust: millistes sagedustes seade korralikult vastuvõtab, töötleb või tekitab signaale. Sagedusvahemik on sageli seotud ka süsteemi heleduse, selektiivsuse ja ühilduvusega teiste seadmetega.

Näited: inimeste kuulmises on sagedusvahemik tavaliselt umbes 20 Hz–20 kHz. Radiokommunikatsioonis jagatakse sagedused tavaliselt vahemikeks nagu VHF umbes 30–300 MHz ja UHF umbes 300 MHz–3 GHz. Sõltumatult kontekstist on populaarna näide Wi‑Fi, mille töös kasutatavad sagedusvahemikud hõlmavad 2,4 GHz ja 5 GHz.

Sagedusvahemiku suurust ja piire mõjutavad tehnilised omadused (nt filtrid, antennid, seadme võimsus) ning keskkond. Seda mõistet kasutatakse signaalitööriistade, filtrite ja kommunikatsioonisüsteemide kirjeldamisel ning spektrianalüüsil.