Radiokommunikatsioonis

Radiokommunikatsioon on teabe edastamine ja vastuvõtmine elektromagnetiliste lainete abil. See hõlmab nii analoog- kui digitaalsete süsteemide kasutamist ning erinevaid modulatsiooni- ja kodeerimistehnikaid. Peamised komponendid on saatja, vastuvõtja, sidekanal ja antenn; sidekanalid võivad olla õhu kaudu (free-space) või juhtmega ning neid mõjutavad kadu, viivitus ja müra.

Modulatsioon ja kodeerimine määravad edastatava informatsiooni kvaliteedi ja kiiruse. Analoogsete süsteemide näited on AM ja FM; digitaalsed süsteemid kasutavad modulatsiooni nagu QPSK, 16-QAM ja 64-QAM. Veaparandus- ja koodimisalgoritmid (CRC, konvolutsioonikoodid, LDPC, Turbo) suurendavad usaldusväärsust kanalis, kus esinevad müra ja peegeldused.

Rakendused ja standardid: radiokommunikatsioon on mobiiltelefonide ja mobiilsete andmeside, raadioside, Wi‑Fi, satelliitside ning televisiooni aluseks. Spektri kasutust ja reguleerimist korraldavad rahvusvahelised ja piirkondlikud organid (ITU, ETSI, 3GPP, IEEE). Standardid määravad kasutatavad sagedusvahemikud, protokollid ja liidesed.

Ajalugu ja mõju: esimesed edastused toimusid 1890. aastatel; Guglielmo Marconi ja kaaslased näitasid ülemaailmset raadiokontakti võimalikkust. 20. sajandil toimus üleminek analoogilt digitaalile; 5G ja järgmised põlvkonnad suurendavad ühenduvust, IoT ja tehisintellekti kaasatust sideprotsessides.