Kloorfluorsüsivesinikud

Kloorfluorsüsivesinikud, tuntud ka kui CFC-d, on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku, fluoriini ja kloori aatomeid. Need on sünteetilised kemikaalid, mida on laialdaselt kasutatud alates 1930. aastatest erinevates tööstuslikes ja tarbijarakendustes. CFC-de kõige levinumad kasutusalad on olnud külmutusagensid, aerosoolpihustid, vahud ja lahustid. Nende keemiline stabiilsus ja mittetoksilisus muutsid need paljude rakenduste jaoks atraktiivseks.

Otseselt inimtervisele on CFC-d suhteliselt ohutud, kuna need ei ole eriti reaktiivsed ja neid ei peeta toksiliseks. Probleemid kerkisid aga esile seoses nende mõjuga keskkonnale. CFC-d on väga püsivad atmosfääris ja liiguvad stratosfääri, kus ultraviolettkiirgus lagundab nad, vabastades kloori aatomeid. Need kloori aatomid katalüüsivad osoonimolekulide lagunemist, mis moodustavad maapinda kaitsva osoonikihi. Osoonikihi hõrenemine suurendab maapinnale jõudva kahjuliku ultraviolettkiirguse hulka, mis võib põhjustada nahavähki, silmahaigusi ja kahjustada taimi ning loomi.

Montreali protokoll, rahvusvaheline leping, mis allkirjastati 1987. aastal, reguleerib ja kavatseb CFC-de tootmise ja kasutamise järkjärgulist lõpetamist. Protokolli edukas elluviimine on viinud CFC-de tootmise ja kasutamise olulise vähenemiseni kogu maailmas. Selle tulemusena on osoonikihi taastumine oodata järgmistel aastatel. CFC-de asemel on välja töötatud ja kasutusele võetud alternatiivsed kemikaalid, nagu näiteks hüdrofluorsüsivesinikud (HFC-d) ja hüdroklorofluorosüsivesinikud (HCFC-d), kuigi ka neil võib olla oma keskkonnamõjud, eriti seoses globaalse soojenemisega.