ultraviolettkiirguse

Ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) on elektromagnetiline kiirgus, mille lainepikkus jääb umbes 100–400 nanomeetrile. See on nähtava valguse ja röntgenkiirguse vahel ning inimese silm ei näe seda. UV-kiirgus jaguneb kolme alamrõhku: UVA (315–400 nm), UVB (280–315 nm) ja UVC (100–280 nm).

Päike on peamine UV-kiirguse allikas. Osoonikihi neelamisvõime peamiselt vähendab UVC jõudmist maapinnale; UVA ja osa UVB jõuab pinnale, sõltuvalt aastaajast, kellaajast, geograafilisest asendist ja ilmast. UV-indeks kirjeldab lühipaikset UV-kiirguse taset, mis aitab hinnata päevaseid nahale ja silmadele kahjulikke mõjusid. UV-kiirguse mõõtmiseks kasutatakse radiomeetreid ja spektrofotomeetreid ning tulemusi esitatakse sageli nm- või W/m²-formaadis.

Allikad ja rakendused. Põhiline allikas on Päike; kunstlikud allikad hõlmavad UV-C steriliseerimislampe, UV-A ja UV-B valgustid ning mõningaid tanning-lambid. UV-kiirgusel on nii kasulikke kui ka kahjulikke tähendusi: UVB on vajalik D-vitamiini sünteesiks nahas, kuid liigne kiirgus võib põhjustada nahapõletust, kiirendada vananemist ja suurendada nahavähi riski ning kahjustada silmi. UVA võib süvendada naharakkude vananemist ja kaasa aidata fotolõikumistele; UVC mõju on peamiselt kontrollitud tööstuslike desinfektsioonimeetodite kaudu.

Turvalisus ja kaitse. Piisav kaitse hõlmab laia spektriga päikesekaitsekreemit (Broad-Spectrum SPF), kaitseprille, riietust ning varjumist täiskülmale ajal, kui UV-indeks on kõrge. Osoonikihi muutused võivad mõjutada pinnale jõudva UVB kogust, seetõttu on UV-kaitse jätkuv avalik tervise prioriteet.