Ultraviolettkiirgus

Ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus) on elektromagnetiline kiirgus, mille lainepikkus jääb umbes 100–400 nanomeetrile. Seda jaotatakse peamiselt kolmele alavoolule: UV-C (100–280 nm), UV-B (280–315 nm) ja UV-A (315–400 nm). UV-C kiirgus on suure osa atmosfääri tõttu pinnale jõuamatu, UV-B ja UV-A aga jõuavad maale.

Allikad: peamine allikas on päike; lisaks tekitavad UV-kiirgust tehislikud allikad, nagu germicidal-lambid ja teatud UV-valgustusega seadmed. UV-kiirgus mängib rolli ka mitmetes tööstus- ja uurimissektorites, näiteks steriliseerimises, valgenduses ja fotoinstallasioonides.

Kaitse ja tervis: UV-kiirgusel on nii kasulikke kui kahjulikke mõjusid. UV-B on vajalik D-vitamiini sünteesiks, kuid liigne kokkupuude võib põhjustada nahapõletusi, kiirendada vananemist ning suurendada nahavähi riski; UV-A võib kaasa aidata pigmendilaikude tekkimisele ja silmade kahjustustele. Kaitse on oluline: vältida liigset päikesevalgust, kanda kaitsvat riietust ning kasutada laia spektriga päikesekaitsekreeme, mis pakuvad UVA ja UVB kaitset. UV-indeks annab lühiajalise hinnangu päikesekiirguse tugevusele.

Mõõtmine ja keskkond: UV-kiirgust mõõdetakse UV-radiomeetrite ja spektro-radiomeetritega. Osoonikiht neelab suure osa UV-C ja osa UV-B kiirgusest, mis mõjutab pinnale jõudvat UV-kokkupuotust.

Ajalugu: UV-kiirguse avastas 1801. aastal Johann Wilhelm Ritter, kes märkas nähtava spektri lõpu taga uut fotokemilist mõju ja nimetas kiirguse ultraviolettkiirguseks.