Gaasifikatsioon

Gaasifikatsioon on tahke või vedela toormaterjali keemiline töötlemine, mille käigus tooraine muudetakse gaasiliseks sünteesgaasiks (syngas). Sünteesgaas koosneb peamiselt süsinikmonooksiidist (CO) ja vesinikkusest (H2); koostis võib sisaldada ka süsinikdioksiidi (CO2), metaani (CH4) ning väiksemaid aineid olenevalt toorainest ja protsessi tingimustest.

Toorained on mitmesugused: biomass ja jäätmed, kivisüsi või teised süsinikupõhised materjalid. Gaasifikatsioon toimub kõrgel temperatuuril ning kasutab gaasivahendina õhku, hapnikku või auruga segu. Protsessi käigus tekib sünteesgaas, mida töödeldakse edasi sõltuvalt rakendusest.

Gaasifikatsioonis kasutatakse erinevaid seadmeid ja režiime, kuid ühine eesmärk on suurendada toorainest saadavat energiat ja saada sisend keemilisel sünteesil või elektri- ja soojusenergia tootmisel. Pärast gaasifikatsiooni järgneb gaasipesu ja vajadusel CO2 eraldamine ning salvestamine või kasutamine. Sünteesgaasi saab kasutada elektri jaotuses IGCC-s (Integrated Gasification Combined Cycle) või kemikaalide tootmises, näiteks metanool, ammoniaak või Fischer–Tropsch vedelad kütused.

Keskkond: gaasifikatsioon võib pakkuda madalamaid emissioone võrreldes otsese põletamisega ning potentsiaali CO2 sidumiseks, kuid nõuab investeeringuid gaasipesu, toorainete märkimisväärset kvaliteeti ja protsessi kontrolli. Ajaloo mõistes on gaasifikatsioon arenenud 19. sajandi lõpust ning leidnud kaasaegsetes tööstustes rakendust nii jätkusuutlike energiaallikate kui keemilise sünteesi raames.