Direktiivid

Direktiivid on Euroopa Liidu õigusaktid, mis seabid liikmesriikidele kindlad eesmärgid, kuid nende saavutamise viis ja vorm jäävad liikmesriikide enda otsustada. Direktiividel on siduv tulemuslik jõud: need nõuavad, et liikmesriigid viiksid ellu vajalikud muudatused oma riigi õigusaktides nii, et soovitud eesmärk saavutatakse. Nad ei ole aga otseselt kohaldatavad kogu ulatuses, vaid tuleb need üle võtta ja vastavalt riigi õigusele rakendada.

Põhimõtteliselt direktiivid eristuvad määrustest (regulations). Määrused on koheselt ja ühtemoodi rakendatavad kõigis liikmesriikides ilma transpositsioonita, samas direktiivid nõuavad riiklikku transpositsiooni. Seetõttu on direktiivide elluviimine sõltuv liikmesriigi seadusandluse koostamisest ja muutmisest, et saavutada direktiivis sätestatud eesmärk.

Transpositsioon on direktiivi elluviimise põhiosa: liikmesriigid peavad selle vastu võtma või kohandama siseriiklikku õigusse vastavalt direktiivi täpsustatud eesmärkidele ning tegema seda kindla tähtaja jooksul, sageli kahe aasta jooksul alates direktiivi vastuvõtmisest. Kui riik ei transpone õigust, võib Euroopa Komisjon alustada rikkumise menetlust ja lõpuks tuua asja Euroopa Kohtu ette, mis võib määrata trahvi.

Näited levinumatest direktiividest on Water Framework Directive (2000/60/EC) veesüsteemide juhtimise kohta, Working Time Directive (2003/88/EC) tööaja korralduse kohta ning Consumer Rights Directive (2011/83/EU) tarbijate õiguste tugevdamiseks. Direktiivid moodustavad ühtse ja järjepideva Euroopa Liidu õigussüsteemi osasa, mis jätab riikidele ruumi kohaliku õiguse kohandamiseks.