Deidentifikatsiooni

Deidentifikatsioon on andmete töötlemise protsess, mille käigus eemaldatakse või muudetakse isikut tuvastada võimaldavad tunnused, et vähendada re-identifitseerimise ohtu. Eesmärk on võimaldada andmete kasutamist teaduslikel, statistilistel ja halduslikel eesmärkidel, samal ajal kui isiku privaatsus on kaitstud.

Peamised meetodid hõlmavad otseste identifikaatorite eemaldamist (nimi, aadress, isikukood), pseudonimeerimist (andmete asendamine turvalise viitega), andmete varjamist ja üldistamist ning andmete kogumi agregatsiooni. Anonüümimine püüab muuta andmed nii, et isikut ei saa tuvastada; pseudonimeerimine jätab andmetega ühendamise võimaluse alles, kuid seda hoitakse turvalises keskkonnas ning ligipääs on piiratud.

Juriidiline raamistik

GDPR (Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus) sätestab, et isikuandmed on andmed, mille abil isikut saab otseselt või kaudselt tuvastada. Deidentifikatsiooniga töödeldud andmed võib käsitleda anonüümsetena ning neist ei teki isikuandmete kohustusi, kui re-identifitseerimine on täiesti võimatu. Kui re-identifitseerimine on võimalik, on tegemist endiselt isikuandmetega. Põhilised praktikad hõlmavad andmekaitse mõju hindamist (DPIA), andmete minimiseerimist, ligipääsu kontrolli ja turvalist andmete säilitust.

Rakendused ja väljakutsed

Deidentifikatsiooni kasutatakse meditsiiniliste uuringute, avaliku sektori statistika ja teadusandmete jagamise valdkondades. Väljakutsed hõlmavad re-identifitseerimise riski, kui andmeid ühendatakse täiendavate andmestikega. Tehnikaid nagu k-anonymiseerimine, l-diversity ja differential privacy kasutatakse riskide vähendamiseks, kuid täielikku turvatunnet alati garanteerida ei saa.